Punakha poisslapsed saadetakse mungaõpilaseks alates seitsmendast-kaheksandast eluaastast.

Teadaolevalt on Nagaland India kõige idapoolsem ja kindlasti ka üks kõige mahajäänumaid piirkondi. Pole liialdus öelda, et sealsed hõimud elavad veel ürgajas. Suhtlemine tsiviliseeritud maailmaga peaaegu puudub, kohati ei tunta isegi rõivaste kandmise kommet. Seevastu Himaalajas asuv umbes Belgia suurune Bhutan on jõudnud oma arengus kaugemale - vähemalt keskaega. Seal valitseb teokraatlik monarhia, säilinud on sajanditevanused traditsioonid.

Kõik reisiplaanid ei teostu alati sajaprotsendiliselt ja nõnda jäi sel korral "ürgajas" siiski käimata. India valitsus kahvanägudele luba Nagalandi sissesõiduks reeglina ei anna ja antud juhul polnud ka mina mingiks erandiks. Küll aga oli au kuuluda nende üsnagi väheste privilegeeritud põhjamaalaste hulka, kel on õnnestunud astuda Bhutani kuningriigi pinnale.

Mis on Bhutan? Mäed, rododendronid, jakid, lumeleopardid, karjused, põlluharijad, mungad, kloostrid, palveveskid, palvelipud, punane riis, tee soola ja jakivõiga… Võimatu on ühe lühikese kirjatükiga anda põgusatki ülevaadet sellest maast, samuti pole mul kavas avaldada personaalset reisipäevikut. Seetõttu piirdugem siinkohal üksnes fragmentidega nähtust ja kuuldust.

Pealinna kohal kõrgub ligi 200-meetrine kuningas Jigme Dorje Wangchucki auks ehitatud stupa.

Tema Kuninglik Kõrgus

Paari aasta eest oli võimalus viibida ühel teisel, teatud mõttes sarnasel maal - Ladakhis, samuti külastada sealset kuningapaleed. Teatavasti kuulub endine Ladakhi kuningriik nüüdseks juba mõnda aega India ülemvõimu alla ja kuninglikul perekonnal pole säilinud midagi peale austavate tiitlite ning iseäranis tagasihoidliku palee. Ei rikkust ega väge. Seevastu Bhutan, kogu oma teadaoleva ajaloo vältel, pole olnud kunagi okupeeritud võõrvõimu poolt. Imepärasel moel on ka tänaseks säilinud iseseisvus, olgugi et naabriteks on säärased hiidriigid nagu Hiina ja India. Bhutani riigi eesotsas on tänaseks 45-aastane kuningas Jigme Singye Wangchuck, kes pärast oma isa surma 1972. aastal omandas nii ilmaliku kui ka religioosse võimu. Kuningale ei kuulu riigis mitte üksnes võim, vaid ka kogu rahva lugupidamine. Pea igas kloostris, külapoekeses ja võõrastemajas on aukohal valitseja portree. Jah, me teame, et ka endises Nõukogude Liidus riputati kõikjale üles küll Lenini, Stalini, Brezhnevi pilte, ka Iraagis produtseeritakse Saddam Husseini portreesid tuhandete kaupa. Ent Bhutanis tehakse seda vabatahtliku austusavaldusena.

Kuninga võimu ning autoriteedi illustreerimiseks tooksin vaid ühe näite. Aastal 1995 tõusis Mo Chhu jões vesi üle kallaste, hävitades Punakha linnas suure hulga hooneid. Muuhulgas sai oluliselt kannatada Punakha dzong, linna tähtsaim kindlus-klooster. Seejärel andis Tema Majesteet välja käsu, mille kohaselt ümberkaudsete külade iga pere pidi andma ühe mehe pikemaks perioodiks taastamistöödele. Tänaseks on imekauni dzongi taastamine jõudnud viimistlusfaasi. Vägisi kipub siinkohal pähe võrdlus. Kujutlegem, kui näiteks rootslaste poolt armastatud kuningas Karl XVI Gustav annaks korralduse, et iga Stockholmi pere peab saatma ühe pereliikme aastaks ilma palgata remontima näiteks Arlanda lennujaama!?

Riigiasju aitavad kuningas Jigme Singye Wangchuckil korraldada nõunikud ja kuuest väga lugupeetud ministrist koosnev valitsus. Muuseas, riigiametnike positsioon ühiskondlikus hierarhias kajastub selgelt ka nende väljanägemises. Näiteks Tema Majesteet ja budistliku Drukpa Kagyu koolkonna ülemvaimulik Je Khenpo kannavad üle õla heidetud tseremoniaalset safrankollast salli, ministrid kannavad apelsinikarva, kuninga nõunikud tumesinist, lihtsurelikud valget, naised punast jne. Kuna ka meil oli juhus viibida sellistel üritustel nagu Thimphu Tshechu pidustused, samuti kuninga ärasaatmine India visiidile, siis oli au vilksamisi näha ka värviliste sallidega kõrgeid aukandjaid.

Ametlikke abikaasasid on kuningal neli. Suursugusena mõjuvad pildid ajalehtede esikülgedel, kus Nemad Majesteedid neli kuningannat on osa võtmas mõnest ofitsiaalsest tseremooniast. Siinkohal tahaksin repliigi korras mainida, et polügaamia pole mitte üksnes kuningliku perekonna privileeg. Tiibeti mõjul on Bhutanis levinud ka vastupidine nähtus - polüandria, st naine võib korraga abielluda näiteks kahe, kolme või koguni enama vennaga.

Drukpa Kagyu mungad on kogunenud jälgima Thimphu Tshechu rituaalseid tantse.

Thimphu Tshechu

Ülalmainitud Thimphu Tshechule pani aastal 1670 aluse Bhutani neljas asevalitseja Tenzin Rabgye, tähistamaks sellega tiibeti budismi alusepanija ja legendaarse tantristliku guru Padmasambhava sünnipäeva. Sellest ajast toimuvad pealinnas Thimphus need pidustused regulaarselt iga aasta kaheksandal kuul idamaise kuukalendri järgi, mistõttu on tegemist liikuva pühaga Euroopa kalendri suhtes. Möödunud aastal sattusid pidustused perioodile 30. septembrist kuni 2. oktoobrini, just meie Thimphus viibimise ajale.

Mis on Tshechu? Jah, nagu öeldud, tegemist on religioossete pidustustega, aga aja jooksul on need muutunud üldrahvalikuks ja väliselt meenutavad mõneti meie laulu- ja tantsupidusid. Palvelippude ning pühapiltidega ehitud tohutu kloostrihoov, templiorkester, pühasid tekste retsiteerivad, laulvad ning tantsivad mungad, ilmalikud linnaelanikud narride osas, hirmuäratavad maskid, värviküllased kostüümid, üleüldine pühalik-pidulik meeleolu, tuhanded pealtvaatajad ja muidu edasi-tagasi sagijad, argipäevast pidulikumad rahvarõivad… Eraldi äramärkimist ehk väärib meeste riietus. Ükski mees ei kanna pikki pükse, neid asendab triibuline või mustriline gho, millele on raske leida eestikeelset vastet. See on justkui süntees seelikust ja hommikumantlist.

Minu kui muusiku tähelepanu keskendus iseenesestki mõista orkestrile. Selle koosseis oli enam-vähem sama, mida olen varem näinud sellistes tiibeti budismi maades nagu Nepaal, Ladakh, Burjaatia, Mongoolia. Oboe-sarnased nasaalse tämbriga rgyalingid, 3- kuni 4-meetrised ülimadalaid helisid tekitavad dungchen-pasunad, suure läbimõõduga nga-trummid, läbilõikava heliga silnyen-taldrikud ning drilbu-kellukesed - see kõik kokku moodustas üsnagi militaarse iseloomuga muusika tantsude saateks ning retsitatiivide vahemängudeks. Löökpillimängijatel on orkestris lisaks rütmifunktsioonile veel teinegi, vaimsem roll, mida on budistlikust traditsioonist väljaspool seisjal küllaltki raske mõista. Löökpillide mäng, see on justkui südamepõhjast tulev kutse, pöördumine kaitsejumaluste poole. Trummide ja taldrikute valjud helid on palve selleks, et Buddhad, bodhisattvad ja teised taevased olendid ilmuksid oma täies hiilguses tantsijatena meie ette.

Ent mis on ikkagi Tshechu tantsude sisuks? Millest nad jutustavad? Prantslannast tiibetoloog Françoise Pommaret jagab tantsud nelja kategooriasse. Esiteks, õpetliku ja moraliseeriva sisuga tantsudraamad, teiseks, sammhaaval tantsuplatsi puhastamine deemonitest ja kurjadest vaimudest, kolmandaks, budismi võitu ülistavad tantsud ja neljandaks, tantsud Padmasambhava auks. Pean tunnistama, et minu jaoks jäi suur osa toimunust üsnagi arusaamatuks. Et saada asja kohta täpsemat teavet, oleks hea osata kohalikku dzongkha keelt, vestelda munkadega nende emakeeles, elada kohapeal pikemat aega, tutvuda kohalike kommete ja tõekspidamistega.

Taktsang

Säärast nime - mis tõlkes tähendab 'tiigri üsa' - kannab Bhutani üks auväärsemaid kloostreid. Pärimuse järgi saabus Padmasambhava 8. sajandil Taktsangi üleloomulikul moel, ematiigri seljas lennates. Tõsi, kui heita pilk eemalt sellele 900-meetrise (!) kuristiku kohal kõrgel kaljul asetsevale kloostrile, siis ei tundugi jutt tiigri seljas lendavast pühakust enam sedavõrd ebareaalne. Suur guru mediteerinud Taktsangi koopas kolm kuud ja seejärel pööranud kohalikud Paro oru elanikud Buddha usku. Hilisematel aegadel on selles auväärses paigas mediteerimas käinud mitmed Tiibeti pühamehed, nende hulgas ka legendaarne 11. - 12. sajandi joogi Milarepa. Isegi tänapäeval on pääsemine Taktsangi mitmeski mõttes problemaatiline. Esiteks, Paro linnakesest tuleb alustuseks ette võtta mõne tunni pikkune ratsateekond. Tõsi küll, mitte tiigri, vaid hobuse seljas.

Edasi muutuvad kaljud ikka järsemaks ja järsemaks ning hobustega on juba võimatu edasi liikuda. Paaritunnise ronimisega on siiski võimalik kohale jõuda. Teiseks, veelgi tõsisem probleem on seotud valitsuse poolt kehtestatud keeldudega. Nimelt, aastal 1988 kehtestati kord, mis keelab välismaalastel suure osa templite, kloostrite ja kindluste külastamise. Põhjuseks on kunstiväärtuste hoidmine, kloostrite kaitsmine kommertsi sissetungi eest ja usutalituste pühaduse säilitamine. Need keelud ei kehti üksnes Buddha-usuliste palverändurite suhtes. Kuna me polnud end palveränduriks ametlikult registreerinud ega läbinud kogu seda paberlikku asjaajamist, siis teejuhi nõuandel tegime külaskäigu Taktsangi nii-öelda ebaseaduslikult.

Lõpetuseks ütleksin vanade bhutanlaste kombel "Tashi delek", mille tähenduse saab teada igaüks, kel on võimalust ja tahtmist ära käia Bhutanis - draakonite maal.

Tekst ja fotod: PEETER VÄHI